Konverentsi ideest

Kui haridusuuenduslik liikumine 1980-ndate keskpaigas Vanalinna Muusikamajas elustus, oli kodanikel huvi hoida oma lapsi eemal tol ajal kehtinud kaksikmoraalist – kaitsta neid totalitaarse süsteemi eest, mis enne isiksuse väljakujunemist kiirustas seda ümber vormima manipuleerimise objektiks; selle asemel lasta neil kujuneda subjektideks. Loomulikult oli püüdluseks ka Eesti iseseisvus ja rahvuslik väärikus, aga seda mitte laste arengu arvelt.

Tänaseks on tollel ajal seatud välispidised eesmärgid täitunud - Eesti on iseseisev, tol ajal loodud koolides on lõpetanud mitu lendu. Valitsevast kaksikmoraalist on aga kahjuks saanud valitsev moraalitus ning koos sellega süveneb rahvusliku suitsiidi oht.

Isemõtleva kooli osatähtsus keset inimlike, perekondlike, rahvuslike ja riiklike väärtuste varinguid ei ole kahanenud võrreldes kommunistliku totalitarismiperioodiga - pigem vastupidi, kool peab enesele võtma üha enam ka kodu ja perekogukonna funktsioone, peab toimima päästeametina laste seespidistes katastroofides.

Kooli poolt vaadatuna läheb meie rahva olukord üha tõsisemaks, sellest sündis soov kutsuda võimalikult palju meie rahva võtmeisikuid mõtisklema ja arutlema meie laste ja kooli olukorra üle, kooli osatähtsuse üle tänase ja homse elukeskkonna kujundamisel, seadma enesele konkreetseid sihte ja eesmärke üheskoos tegutsemiseks kriisi põhjuste avastamisel ja kõrvaldamisel.

Taivo Niitvägi,
Vanalinna Hariduskolleegiumi asutaja, muusikaprogrammi juht