Kõne Vanalinna Hariduskolleegiumi iseseisvuspäeva aktusel Tallinna metodisti kirikus 21. veebruaril 2014

Väga kallid eesti noored, austatud õpetajad, lugupeetud külalised. Mu kõnel on pealkiri ja see kõlab: EESTI ON KODU.

Selle pealkirja võtan ma oma mälestustest 1990. aastast, kui teie, kallid eesti noored, olite veel sündimata, ootasite alles oma aega, aga mõnedki teie õpetajatest õppisid alles ülikoolis.

1990. aasta oli ilus ja lootusrikas aeg. Tol ajal taastas Eesti samm-sammult iseseisvat Eesti riiki. Pärast 50 aastat kestnud oma riigita elu hakkas inimestesse tagasi tulema julgus ja lootus, usk ja armastus.

Tol ajal tekkis Eesti noortel võimalus suhelda välismaa noortega. Minu kõne pealkiri EESTI ON KODU, on seotud ühe ammuse eesti ja välismaa noorte kohtumisega.

1990. aasta mais oli juba võimalik, et soome-ugri keeleteadust õppivate Euroopa ülikoolide üliõpilaste teaduslik konverents peetakse Eestis – Tallinnas, Tartus ja Tartu ülikooli spordibaasis Käärikul. Mina olin oma Moskvitšiga – seda vaprat autoimelooma näeb nüüd harva – Tallinna lennujaamas vastas ungari ja austria üliõpilastel ja minuga olid kaks üliõpilasneidu. Üks neist kandis plakatit kirjaga EESTI ON KODU, ja et ka välismaised üliõpilased aru saaksid, siis ka inglise keeles ESTONIA IS HOME. Mul ei lähe see meelest, sest ilusamini ja tõetruumalt ei saagi ütelda. Üks selle loosungi kandja on täna meie hulgas lapsevanema ja õpetajana.

Teil, kallid eesti noored, on tänapäeval võimalik oma arvutitesse ja nutitelefonidesse saada pilte kogu maailmast. Teie maailm on lai. Kui teie mõtetes on aated ja üllad ideed, siis on teie maailmal ka kõrgust. Aga sügavuse annab teie maailmale kodu.

Kui teil on elus väga hästi läinud, siis on kodus isa ja ema, õde ja vend, koer või kass ning koduga on seotud ka vanaisad ja vanaemad, kui teil on nii hästi läinud, et nad on olemas. Kõigil ei lähe nii hästi.

Mina mõtlen täna oma vanaemale, kes oli sündinud 1880. aastal ja tuli 1956. aastal tagasi Siberist, kus ta küüditatuna oli matnud oma mehe, minu vanaisa. See polnudki nii ammu. Mul oli õnn kuulda oma vanaemalt palju jutte tema isast ja natuke isegi tema vanaisast. Seetõttu on minu vanaema isa mulle elav inimene, kuigi ta elas ammu. Sellised on meie elu juured.

Mul on lapselapsed ja ma võin kujutleda, missuguseks kujuneb nende elu ja kuidas nendel on kord lapsed. Niimoodi tuleb inimese ellu ajaline sügavus, nii et me elame mälestustes ja kujutlustes palju põlvkondi, palju kauem kui me ise elame. Meie juurte ja kujutluste ulatus võib olla seitse inimpõlve. Ka teie elu on teiste inimeste mälestustes ja kujutlustes teie füüsilisest olemasolust palju pikem. Me elame nii kaua, kui meid mäletatakse. Peaksime soovima elada nii, et meid mäletatakse ja et oleks mäletajaid.

Kodu teeb koduks ja kodumaa kodumaaks see, et meie, erinevad põlvkonnad, oleme siin koos. Minu lapsepõlves oli ilus lastelaul Mu koduke on tilluke, kuid ta on armas minule. Küllap teiegi teate seda laulu. Oi lii, oi laa, kuid ta on armas minule.

Edasi räägib see laul vanematest, siis kiisust, kes teeb näu-näu-näu ja koerakesest, kes teeb auh-auh-auh. Teil ei ole raske arvata, et mehehakatised laulsid seda laulu koolis nalja tehes mu koerake teeb näu-näu-näu ja kiisuke teeb auh-auh-auh.

Minu lapsepõlve aeg sõja järel oli kuri aeg. Väga paljudel oli kodu kaotatud või ta oli väga kitsas, isad olid jäänud sõtta või vangi viidud, vanaisad-vanaemad Siberisse küüditatud. Aga ikkagi lauldi ka seda kodulaulu. Usk ja lootus ei kadunud.

Ka praeguses Eestis on ebaõiglust, ülekohut ja ahnust. Kallid eesti noored, teie teha on parem Eesti, mis oleks kõigi siin elavate inimeste kodu. Teil on see võimalus ja te suudate seda, kui te teate, et me kõik kuulume kokku ja et kõigi kodud on olulised, et tegelikult kuulume me kokku kõige elavaga ja sellegagi, mis kunagi on olnud elav.

Head Eesti Vabariigi aastapäeva teile ja meile kõigile.

(lühendatud)