Trialogos tuleb taas 24.-26.nov. gümnaasiumi auditooriumis

10:00 avasõna korraldustoimkonna poolt, tervitussõnavõtud

10:30-12:00 Rahvakultuuri teadlane Mikk Sarv – “Ülevaade universaalsetest mõjumärkidest: Kaheksakand - kaheksanurkse tähe kujunemisest sündimise ja valguse märgist surma märgiks”

12:00-13:30 Ikooniteadlane Nikita Andrejev – “Kristliku ikonograafia kujunemine ja tähendus”

13:30-14:45 lõunapaus

15:00-16:30 Kirikuajaloolane Stephan Maessen (Wilen-Gottshaus, Šveits) – liikumiste, žestide, atribuutika, kujundi- ja märgisümboolika kujunemine ja tähendused kristliku liturgia traditsioonilises ladina riituses: Loeng 1.

16:30-18:00 diskussioon ja kokkuvõtted

Laupäev 25.11.2017

10:00 – 11:30 Stephan Maessen – “Liikumiste, žestide, atribuutika, kujundi- ja märgisümboolika kujunemine ning tähendused kristliku liturgia traditsioonilises ladina riituses: Loeng 2

12:00-13:30 Kunstiteadlane Anatoli Ljutjuk – loeng meistrikojas “Labora” (Laboratooriumi 22 vanalinnas): “Mängude ja mänguasjade kujundikeel põhitõdede kasvatuses”. Kommentaar ikoonide ja traditsiooniliste mänguasjade näitusele.

Pühapäev 26.11.2017

10:00-11:30 Folklooriteadlane Andrei Kotov (Moskva): lirnikud kui rahvavalgustajad slaavi rahvaste folklooris.

12:00-13:30 Stephan Maessen – “Liikumiste, žestide, atribuutika, kujundi- ja märgisümboolika kujunemine ning tähendused kristliku liturgia traditsioonilises ladina riituses; mõju õhtumaade kultuurile ja haridusele”: Loeng 3

14:30-15:00 kokkuvõte ja diskussioon osalejatega.

Mikk Sarv: Ülevaade universaalsetest mõjumärkidest: Kaheksakand - kaheksanurkse tähe kujunemisest surma märgist sündimise ja valguse märgiks.
Üle maailma laialt tuntud märk – kaheksaharuline täht ehk kaheksakand on kasutusel meie rahvariietes. Seda võib leida kinnastes, kampsunites, sokkides, põlledel, tanudel, õllekannudel ja mitmel pool mujalgi.
Kaheksakand koosneb kahest pealekuti asetsevast võrdhaarsest ristimärgist, üks on püstiasendis, nagu Kristuse rist ja teine põikiasendis nagu Andrease rist.
Püstise risti piirjooned moodustavad kaevurakete sarnase kujundi. Samasugune on ka hiina hierolglüüf sõna kaev – jing – tähistamiseks. Sellist laste trips-traps-trulli mängu põhikujundit meenutavat märki võib leida rahvariiete leinamustrilistes kootud mütsides ja kinnastes.
Kaevu kaudu on ühenduses elevate ja lahkunute ilm, see ilm ja too ilm.
Püstisele kaevumärgile põikiasendis teise kaevumärgi peale asetamine märgib surma surma, nii nagu Kristus oma ülestõusmisega võitis surma.

Mikk Sarv on eesti rahvaluuleteadlane, maaelu aktivist ja koolitaja. M.S. on ka üks regilauluansambli "Hellero" asutajaid ning heliloojana kirjutanud filmimuusikat Rein Marani loodusfilmidele ja paljudele teistele filmidele. Ta on teinud raadio- ja telesaateid põlisrahvastest, loodusest ning rahvamuusikast.
Keeleuuendajana võttis M.S. esimesena kasutusele eestikeelsed mõisted õuesõpe (inglise outdoor learning vastena), elurikkus (biodiversity vastena), mõnus minek (sustainable development vastena), õhinapõhine ja sõna räst diagonaalristi ehk andrease risti ehk saltiiri vastena.

Nikita Andrejev: Ikonograafilise kujundikeele vaimsed eeldused: Tarkus ei tule kurikavalasse hinge ega ela patuga leppivas ihus: (Trk 1:4)

Nikita Andrejev on ikoonikirjutaja, freskomaalija-sisekujundaja ning ikoonimaali õpetaja Eestis ja Põhja-Ameerikas. Ta kuulub ka rahvusvahelise ikoonimaali stuudio Prosopon School juhtkonda. Ikoonikunsti õppis Nikita juba varases nooruses oma isa juures, kes on Peterburi juurtega ikoonikirjutaja. Kooli lõpetas N.A. USA-s, seejärel klassikaliste keelte fakulteedi Yale´i Ülikoolis. Peale seda siirdus N.A. õppima Pariisi, Püha Sergei Õigeusu Teoloogia Instituuti (Institut de théologie orthodoxe Saint-Serge), kus lõpetas teoloogia fakulteedi. Magistrikraadi teoloogias omandas N.A. USA-s, Crestwood´i Püha Vladimiri Õigeusu Theoloogia Seminaris. 2017.a aprillis võttis Nikita Andrejev vastu diakonipühitsuse.

Andrei Kotov: Muusika on oma mõjult vast üks kõige intensiivsem kujundikeel kõigi teiste hulgas, ise samas materiaalset kuju omamata. Muusika on tajutav kuid nähtamatu, pika mõjuga kuid hetkeliselt kaduv helikujund. Juba varajased kirikuisad on juurutanud nii euroopas kui kogu kristlikus tsivilisatsioonis põhimõtte “kes lauldes palvetab, palvetab kahekordselt.” Eks olnud ju laulmine juba apostlite poolt seatud alternatiiviks alkoholi ja muude mõnuainete tarbimisele: “Ärge joovastuge veinist, millest tuleb liiderlikkus, vaid saage täis Vaimu,  lauldes omavahel psalme, hümne ja vaimulikke laule, lauldes ja pilli mängides kogu oma südamega Issandale” (Ef 5:19 ). Siit koorub ilmselgelt välja kahe vaimu vastandlikkus – spiritus vini, mida sisaldab jook ja spiritus sanctus, mida sisaldavad psalmid jm vaimsed laulud. Kuid ka muusikat nagu igasugust muud kujundikeelt on võimalik rakendada nii heade kui kurjade kavatsuste teenistusse. Seepärast on kristlik folkloor alati kätkenud endas ka õpetust heast ja kurjast, tarkusest ja rumalusest. Folkloorse rahvavalgustuse üheks ainulaadseks ilminguks olid vene jt slaavimaade kultuuris lirnikud. Nemad kehastasid seda salapärast apostli õpetust “... saage rumalaks, et saada targaks!” (1Kr 3:18). Pealtnäha kodutute rändkerjustena, oli lirnikute kuulamine ometi suursündmuseks igal pool, kuhu nad iganes ka ei läinud.

Andrei Kotov (Moskva) on interpreet ja rahvaluuleteadlane ja ansambli “Sirin” kunstiline juht, paljude publikatsioonide ja salvestiste autor. Andrei Kotov on üks parimaid rahvapärimuslike vaimulike värsside tundjaid ja esitajaid Venemaal, andes õpetajana edasi vana-vene autentse kirikulaulu põhimõtteid ja oskusi ning taaselustades iidset lirnikute traditsiooni, mis nõukogude okupatsiooni ajal praktiliselt hävitati. Ühtlasi on Andrei Kotov juhatanud meisterklasside kursusi üle kogu Venemaa ja paljudes euroopa maades.

Stephan Maessen: Püüdes mõista termini “euroopa kultuur” tähendust, ei saa me üle ega ümber tõsiasjast, et Euroopa kujunes ühtseks kultuuriruumiks ainult tänu kloostrite plahvatuslikule levikule.
Hea ja hüveline ei saa tekkida juhuslikult, nõnda ei tekkinud ka euroopa kultuur iseenesest, vaid see on kloostrite kasvatustöö vili. Ka täna nagu varemgi kurdavad paljud, et rumalus, uskmatus ja ülekohus üha kasvavad ja võtavad võimust. Meelest on läinud lihtne paratamatus, et iseenesest saavadki selles ilmas minna asjad ainult halvemaks, häid vilju tuleb aga palehigis harida ja targalt nende kasvule kaasa aidata …

Nii nagu süda märgistab inimese elukeset ja -sisu, nõnda on euroopa ehk õhtumaade kultuuri keskmeks ja sisuks viimase kahe aastatuhande vältel olnud liturgia ehk rituaalide kompositsioon, mis Rooma katakombides esimestel meie aja-arvamise sajanditel kujunes Messia ristiohvri veretu taasteostamise vajadusest. Samas, kui püha liturgia on kultuuri südameks, on liturgia südameks Messia elava Ihu ja Vere taasloomine ja ohverdus. Palju on ajaloos olnud vaidlusi teemal, kes siis ikkagi Messias oli – kas Jumal või inimene. Selle küsimusega kaasnes ka ilmalik võimuvõitlus, mis viis teravate ja osaliselt tänapäevani kestvate vastandumisteni. Vaatamata ilmalikele spekulatsioonidele sõnastati juba esimeste sajandite jooksul tõsiasi, mida ristirahvas on apostlite pärimuse põhjal kogu aeg teadnud – nimelt, et Messia näol on tegemist nii ühe kui teisega, nii Jumala kui Inimesega ning seda üheaegselt ja lahutamatult. Inimesena on aga Temas omakorda lahutamatult seotud hing ja ihu. Nõnda saame olla kindlad, et seni nähtamatul Loojal on ka ihu – on inimese kuju. Seesama Messia Kuju ongi liturgilise vormi kui erinevate rituaalide ja kunstiliikide lõimumise aluseks; Jumala Kuju on inimliku kujundikeele sügavaim põhjus ja allikas.

Aasta kõige tähtsamal hetkel – paasaküünla saladuslikul ettevalmistamisel – öeldakse rooma-riituse liturgias juba kaks aastatuhandet järjepanu, et Messias on seesama eile, täna ja igavesti (Hb 13:8). Nõndasamuti peab olema seesama ka Tema kuju, mis avaldub püha liturgia kujus ehk üldises kompositsioonilises ülesehituses ja liturgia vormielementides kui ihuliikmetes. Põlvest-põlve on õhtumaade kultuuris alal hoitud meloodia vorme ja kujundeid, mida nimetatakse gregooriuse koraaliks ning mis vormistab liturgia püha ja ajaülest sõnumit; samuti on kristlik kultuur nii idas kui läänes muutumatult alal hoidnud Messia ikonograafilise kujustamise traditsiooni, mis oli VII-ks sajandiks täisikka jõudnud (nagu inimene, kes omandab oma lõpliku kuju täisikka jõudmisel). Loomulikult ei ole ihu ilma hingeta midagi muud kui laip, nõndasamuti on ka liturgia ilma elava vaimuta tühipaljas vorm, kuid vaimu varjusurm ei tohi olla põhjuseks ihu hävitamisele, vaid peaks pigem innustama meid vaimu taaselustamisele.

Kirikuajaloolane ja filosoof Stephan Maessen on vabakutseline õppejõud ja tegutseb peale selle Liechtensteini Vürstiriigi Vaduz´i piiskopkonnas preestrina. Ta on olnud õpetaja erinevates õppeasutustes, sealhulgas Paavstliku Õiguse Kongregatsiooni (Congregation of Papal Law) õppetoolis.